Kas teate vee eutrofeerumist? Veereostusega on seotud palju keskkonnaprobleeme. Me määratleme veereostus kui vee looduslike omaduste ja koostise kadumine looduslike või kunstlike väliste mõjurite mõjul. Saasteaineid on palju, mis on võimelised vee olemuslikke omadusi muutma, muutma ja halvendama. Veereostuse tagajärjel kaotab see oma funktsionaalsuse ökosüsteemides ja pole inimestele enam joodav, lisaks muutub see mürgiseks.
Täna eksisteerivate veereostuse tüüpide hulgas räägime eutrofeerumine. Vee eutrofeerumine on veeökosüsteemides loomulik protsess, mis moodustub liigne orgaaniline aine inimtegevuse kaudu jõgedesse ja järvedesse juhtida. Milliseid probleeme vallandab vee eutrofeerumine nii inimesele kui ka looduslikele ökosüsteemidele?
Vee kvaliteedi määratlus
Vee eutrofeerumisest rääkima hakkamiseks (nagu me juba varem mainisime, see on veereostuse tüüp) peame kehtivate õigusaktide kohaselt määratlema, mis on heas seisukorras vesi.
Me määratleme vee kvaliteeti kui füüsikaliste, keemiliste ja bioloogiliste parameetrite kogumit, mida see vesi esitab ja millel on mis võimaldavad selles elavate organismide elu. Selleks peab sellel olema mitu omadust:
- Ole vaba tarbijatele ohtlikest ainetest ja mikroorganismidest.
- Ei tohi sisaldada aineid, mis annavad tarbimiseks ebameeldivaid omadusi (värvus, hägusus, lõhn, maitse).
Vee seisundi tundmiseks peame pärast laboris analüüsimist saadud parameetreid võrdlema mõne veekvaliteedi standardiga. Need standardid on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2000/60 / EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik, mida tuntakse paremini kui Vee raamdirektiiv. Käesoleva direktiivi eesmärk on saavutada ja säilitada vee hea ökoloogiline ja keemiline seisund.
Vete eutrofeerumine
Viimase 200 aasta jooksul on inimene kiirendanud eutrofeerumisprotsesse, muutes nii vee kvaliteeti kui ka selles elavate bioloogiliste koosluste struktuuri.
Eutrofeerumine tekitab mikrovetikate massiline kasv mis värvib vett roheliseks. Selle värvi tõttu ei pääse päikesevalgus vee madalamatesse kihtidesse, nii et sellel tasemel olevad vetikad ei saa fotosünteesi läbiviimiseks valgust, mis viib vetikate surmani. Vetikate surm tekitab orgaanilise aine täiendava panuse, nii et koht mädaneb ja väheneb keskkond (see tähendab hapnikuvaest keskkonda).
Vete eutrofeerumise tagajärjed
Eutrofeerumise korral kaotab vesi märkimisväärselt potentsiaalsed kasutusalad, millele see on ette nähtud, ning see kutsub esile ka loomaliikide suremust, vee lagunemist ja mikroorganismide (enamasti bakterite) kasvu.
Lisaks muutuvad mikroorganismid paljudel juhtudel ohuks inimeste tervisele, nagu see on veepõhiste patogeenide puhul.
Eutrofeerumine muudab veeökosüsteemide keskkonnaomadusi toiduahela muutmine ja ökosüsteemi entroopia (häire) suurendamine. Sellel on sellised tagajärjed nagu bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ökosüsteemides, ökoloogiline tasakaalustamatus, kuna vähemate liikide omavahelise suhtlemise korral väheneb rikkus ja geneetiline varieeruvus.
Kui piirkond kaotab potentsiaalse või loodusliku bioloogilise mitmekesisuse, paljunevad oportunistlikumad liigid, hõivates teiste liikide varem ehitatud nišše. Vee eutrofeerumise ökoloogiliste tagajärgedega kaasnevad majanduslikud tagajärjed. Joogivee kadumine ning jõgede ja järvede hea seisund toob kaasa majanduslikke kahjusid.
Vete eutrofeerumise etapid
Vete eutrofeerumine ei toimu kohe, vaid sellel on mitu etappi, nagu näeme allpool:
Oligotroofne staadium
Tavaliselt on see ökosüsteemide normaalne ja tervislik seisund. Näiteks jõe ökosüsteem, kus on keskmiselt piisavalt toitaineid, et säilitada selles elavaid looma- ja taimeliike ning piisava kiirgustihedusega, et vetikad saaksid selle sees fotosünteesida.
Oligotroofses staadiumis on vesi märkimisväärselt läbipaistev ja selles on loomi, kes hingavad ja filtreerivad hapnikku.
Toitainete pakkumine
Ebanormaalne toitainete pakkumine võib olla juhuslik, õnnetus või muutuda aja jooksul pidevaks. Kui aeg-ajalt tuleb lekkeid, mis põhjustavad jõgedes toitainete liia, võib ökosüsteem taastuda. Kui aga toitainete lisavarustus hakkab olema pidev, algab taimede ja vetikate plahvatuslik kasv.
Leidub vees kasvavaid üherakulisi vetikaid. Kuna tegemist on fotosünteetiliste vetikatega, annavad nad veele roheka värvuse, mis takistab valguse läbimist sügavusele, kuhu see varem jõudis. See tekitab probleeme nende taimede jaoks, mis asuvad fotovööndi all, kuna piisavalt päikesevalgust saamata nad ei saa fotosünteesida ja surra.
Lisaks läbivad toitainete liia tõttu taimede ja vetikate populatsioonid eksponentsiaalse kasvu ning nagu kõigis looduslikes ökosüsteemides, puruneb ka ökoloogiline tasakaal. Nüüd näeb olukord välja selline: palju toitaineid paljudele elanikkonnale. Kuid selline olukord ei saa kaua jätkuda, peamiselt seetõttu, et populatsioonid kulutavad toitaineid ja surevad lõpuks tagasi jõe või järve põhja.
Eutrofeerunud staadium
Põhjas surnud orgaaniline aine lagundatakse hapnikku tarbivate bakterite poolt ja need võivad tekitada ka taimedele ja loomadele surmavaid toksiine.
Hapniku puudumine põhjustab molluskite põhja suremist ning kalad ja koorikloomad surevad või pääsevad kahjustamata aladele. Võib ilmneda hapnikupuudusega harjunud invasiivseid liike (näiteks kangid ja ahvenad võivad lõhe ja forelli tõrjuda).
Kui eutrofeerumine on väga väljendunud, hapnikuvaba tsooni saab luua jõe või järve põhja milles vesi on liiga tihe, tume ja külm ning ei võimalda vetikate ega loomade kasvu.
Vete eutrofeerumise põhjused
Vete eutrofeerumine võib toimuda mitmel viisil, nii looduslikul kui ka inimlikul viisil. Peaaegu kõik vee eutrofeerumise juhtumid on kogu maailmas põhjustatud inimtegevusest. Need on peamised põhjused:
Põllumajandus
Põllumajanduses kasutatakse neid lämmastikväetised põllukultuuride väetamiseks. Need väetised filtreeruvad läbi maa ja jõuavad jõgedesse ja põhjavette, põhjustades veele täiendava toitainevaru ja käivitades eutrofeerumise.
Põllumajanduse tekitatud eutrofeerumise tüüp on täiesti hajus, kuna selle kontsentratsioon on jaotatud paljudesse piirkondadesse ja mitte kõik pole ühesugused.
Veiste kasvatamine
Loomade väljaheites on palju toitaineid, eriti lämmastikku (ammoniaaki), mida taimed kasutavad kasvamiseks. Kui kariloomade väljaheiteid ei hallata hästi, võivad need lõppkokkuvõttes reostada lähedal asuvaid veekogusid.
Tavaliselt karjatatakse veekogusid või saastub neid kariloomade läheduses õigeaegselt ja see ei eutrofeeri täielikult veekogusid.
Olmejäätmed
Olmejäätmed, mis võivad kõige rohkem põhjustada vee eutrofeerumist, on fosfaatpesuvahendid. Fosfor on veel üks taimedele hädavajalikke toitaineid, nii et kui lisame vette suures koguses fosforit, paljunevad taimed liigselt ja põhjustavad eutrofeerumist.
Tööstuslik tegevus
Tööstuslik tegevus võib olla ka toitainete allikas spetsiifilisi eutrofeerumise allikaid. Tööstuse puhul võib paljude muude toksiinide hulgas eraldada nii lämmastik- kui ka fosfaatprodukte.
Nagu olmejäätmete põhjustatud eutrofeerumine, on see ka selgelt täpne, mõjutades selle tekkimisel konkreetseid piirkondi suure intensiivsusega.
Õhusaaste
Kõik kasvuhoonegaaside heitkogused pole võimelised põhjustama eutrofeerumist vetes. Kuid nad teevad neid lämmastikoksiidide ja väävli heitmeid, mis atmosfääris reageerivad ja tekitavad happevihmasid.
30% meredesse jõudvast lämmastikust teeb seda atmosfääri kaudu.
Metsamajanduslik tegevus
Kui metsajäägid jäävad vette, annavad nad lagunedes kogu lämmastiku ja ülejäänud toitained, mis taimel olid. Jällegi on see täiendav toitainete varu, mis moodustab eutrofeerumise.
Vee eutrofeerumine on ülemaailmne probleem, mis mõjutab kõiki magevee allikaid. See on probleem, mis tuleb lahendada võimalikult kiiresti, sest kliimamuutuste korral suureneb põud ja peame kaitsma kõiki planeedil saadaolevaid magevee ressursse.